Lennukipõleng Liverpoolis vol.2 Ehk mis sai edasi?

Võiks ju arvata, et kui hommik juba nii pööraselt algas, võtab päev rahulikumad tuurid. Eksid, lugeja, eksid! Eksisin ka mina.

Kuigi Amsterdami lennujaamas veedetud aeg möödus rahulikult (ei julgenud magama jääda, kartsin, et jään lennust maha), algasid jamad uuesti, kui lennukile ruttasin. Esimesel katsel hoovõturajale sõita, sai minust paar istet tagapool istunud mees infarki. Olid naisega lennule jooksnud ja lennuki sõitma hakates minestas ühe, siis teise korra. Pardal olnud arstide otsus oli resoluutne – tagasi gate’i. Tagasipöördumine, kiirabi, uus turvakontroll, naerev mina.

Teisel katsel hoovõturajale sõita jäi lennukit lükkav traktor lennuki külge kinni. Tuli kutsuda mehaanikud. Ootamine, hüsteeriliselt naerev mina.

Lendutõusmise ajaks olid mul närvid juba väga pingul. Tallinnas ei saadud aga silda ukse külge kinni, seega pidime ootama. Kui ma Tallinnas pagasit 40 minutit ootasin, oli mul juba väga suva. NIIIII hea oli lõpuks Eestis olla. Kell 4 öösel sain magama.

Milline on tõenäosus sellise asja juhtumiseks? Seda oleks päris põnev teada.

Lennukipõleng Liverpoolis

Kui kogu ülejäänud Liverpooli reis läks plaanipäraselt (milline ilus linn! OMG! I’m in Harry Potters world!), siis eile ja tänane on vägagi märkimist väärt.

Eile nimelt ehmatas meid Liverpooli ülikooli tuletõrjesüsteem, mis hakkas tirisema, seega pidime majast evakueeruma. Oli “tore” vaadata, kuidas tuletõrjeautod kohale kihutasid. Lõpuks vist kuskil mingit põlengut ei olnudki, aga 45 minutit tegevust oli kindlustatud.

Türgi-reisi juures jäi kirjutama tänaste sündmuste seisukohalt kõige olulisem asi. Nimelt oli reis Ankarast Münchenisse üsna hull, terve tee raputas mõõdukalt ja maandumisel põrkasime korraks õhku tagasi (mulle tundus, et natuke kõrgemale, kui normaalne oleks olnud). Meeskonnal oli “kõik on ok” nägu ees, seega ei muretsenud me millegi pärast enne, kui mööda galeriid lennukist minema kõndisime. Siis nägime, et lennuki ümber oli mitu tuletõrjeautot ja kiirabiauto. Kas päriselt juhtus midagi või oli see lihtsalt ettevaatusabinõu, ma ei tea.

Küll aga tean ma tänase kohta, et päris kindlasti juhtus midagi hullu, ja et lennukis olijad on õnnetähe all sündinud. Asjad oleks võinud lõppeda palju hullemini, kui 10-tunnine viivitus reisikavas.

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan sellest, et ärkasin täna kell 3 öösel (olles seega u 3 tundi maganud), et kella neljaks lennujaamas olla. Pärast mitut tundi tegevust (check-in, turvakontroll jne jne) olin lõpuks lennukis. Esimene kõrvahakanud tekst kapteni muu jutu sees oli “We are missing some paperwork, but other than taht everything is okay”*. Neile, kes ei tea – nii algavad Air Crash Investigationsi sarjad. Pärast seda jäin aga tukkuma. Ärkasin teise ohvitseri käsu peale asjad võtta ja lennukist väljuda. Ilmselt mingi jama, kõik on ok – see oli mu esimene mõte. Ja respekt, meeskond oli tõesti professionaalne, kuigi esimese ohvitseri silmadest paistis ikka hirm välja.

Lennukist väljudes ei saanud ma aru, et midagi valesti oleks, taipa hakkasin alles siis, kui mõned sekundid hiljem tuletõrje vilkuri ja sireeniga kohale kihutas. Kuna meid saadeti tagasi passikontrolli majja, ei saanud pikemalt asjasse süüvida. Siis aga otsustati, et ei, tagasi peame ikka minema sinna majja, kust boarding algas. Ja siis ma nägin. Kuidas seda lennukit, kus ma just väljunud olin, kolmest tuletõrjeautost kustutati. Leeke ja suitsu ei näinud (aga oli ka pime). Aga see ei ole tegelikult asi, mida ma näha tahaks. Tõesti.

Natukese aja pärast sõnas ka esimene ohvitser kõigile reisijatele, et testimise ajal süttis mootor põlema. Jumal tänatud, et see juhtus maa peal ja mitte õhus.

Anyway, sellele järgnes mitu tundi piletite ümbervahetamise järjekorrale, uuele check-innile, uuele turvakontrolli (ja mult võeti ära turvaalast ostetud vesi, sest turvaalasse ei tohi rohkem kui 100 ml-se pudeliga siseneda, mind otsiti põhjalikult läbi, nagu ka teised sellel lennul olnud inimesed), uuele passikontrollile, uuele…

Muidugi lükkus ka järgmine lend mitme tunni võrra. Nii et algselt 5 tundi kestma pidanud reisist sai 18-tunnine reis (ja vaesed inimesed, kes USA-sse edasi pidid sõitma ja oma ühendavatest lendudest maha jäid). Pärast 8 tundi Liverpooli lennujaamas olen nüüd Amsterdamis. Ja siin on oodata veel 3 tundi.

Aga muidu, kui tihti selliseid asju juhtub?

* “Meil on mõned paberid puudu, aga muidu on kõik ok.”

Mina pakun raha, aga tema, näe, ei taha võtta

Tänane väga varajane päev Tallinnas algas kohe sõnelusega. Mina, loll inimene, kes ma öösel (kui kioskid kõik kinni olid) Tallinnasse jõudsin, tahtsin täna hommikul vara trollist piletit osta. Hull peast! Segan siin inimese tööd, ei leia täpset raha ka. Ei tea, kust sellised rumalad mõtted mulle pähe tulid.

Piletit ei saanud, sõneleda sain. Lootsin juba, et MUPO korjab mu trollilt maha, mul oleks olnud selle peale nii üht kui teist öelda. Õnneks läks teisiti, sain ainult tahtmatult jänest sõita.

Jäin Türgi liikluses ellu!

Sai Türgit, täpsemalt Ankarat külastatud. Kohutavalt põnev maa. Huumor on muidugi see, et külastasin seda novembri viimasel nädalal ja arvake, kas Türgis oli külmem kui Eestis või ei?

Türgis oli selline, Eesti kevade laadne ilm – öösel sigakülm, päeval päikeseline ja mõnus. Kuigi enamuse ajast nägin ainult konverentsisaali, jõudsime ka linnas natuke ringi vaadata.

Muideks – Türgis on geniaalne taksokutsumise süsteem. Mingites (tähtsamates?) punktides on nupp. Vajuta ja takso on 3-5 minutiga kohal. Kas see on ainult Ankara teema või laiem jäi kahjuks välja selgitamata. Taksode osas on jama see, et isegi pealinna taksojuhid eriti inglise ega saksa keelt ei räägi, vabalt võid eesti keeles seletada, peaasi, et kehakeel ja märgid piisavalt selged on.

Mingitel hetkedel avastasingi ennast türklastega eesti keeles suhtlemas.

Türgi liiklus on aga kohutav. KO-HU-TAV! Püüdsin pildile saada. Nimelt tuleb sealt, kust autod tulevad, kaks rida. Ja seal, kuhu nad lähevad, on ka vaid kaks rida. Hoolikas lugeja võib siit aga kokku lugeda 5 kõrvuti paiknevat autot. Ja nii oligi!

Lisaks on jalakäijate tee ületamine miski kummaline süsteem. Välja näeb, nagu meilgi, et on valgusfoor ja punane ja roheline…Miski punasega aga teed ületada ei või, miskiga just tuleb kapata. Rohelisega on nii, et enne punast peab kindlasti üle jõudma, muidu aetakse alla.

Autojuhid eriti eeskirju ei järgi. Kuigi linnas kehtiv 50 ja maanteel 90, nagu meil, oli tavaline, et linnas sõidetakse 80-90-ga. Sõiduridadel vahet ei teha, käib pidev sõelumine ja haruldane ei ole ka see, kui sõidetakse üks ratas ühel ja teine ratas teisel pool joont. Tugevama õigus loeb ehk mida suurem auto, seda rohkem õigusi. Samuti käib pidev signaalitamine, mis võimalik, et tähendab, et “Tere! Mina siin”, “Tere, mina kaa!”. Aga võib ka tähendada, et “Hei jobu, kasi teelt eest, kurat, ei näe, et ma tulen või?!”. Täpne tähendus jäi muidugi müstikaks.

Hea, et ma liiklusõnnetuste jms statistikat enne Türki minekut ei lugenud, ilmselt ei olekski julgenud teed ületada.

Aga vaated linnale olid võimsad. Panen pilte kaemiseks.

Vaade kindluse müüride vahel. Linnas sees on “külakesed”, pisikesed, lagunenud ja uhked majad segamini. Siin olles ei ütleks, et tegemist on pealinnaga. Samas tundusid inimesed üsna sõbralikud ja abivalmid olevat. Keelebarjääri tõttu ei saa päris kindel kahjuks olla.

Etnograafiamuuseumi aed. Ei saanud hea pilt, aga vaade oli võimas.

Türgi turulaadne koht. Ei olnud päris turg, aga kauplemine käis. Peamiselt kuivaineid. Pähklid. Ja muideks – pistaatsiapähklid ei ole Türgis eriti palju odavamad, kui Eestis. Mina muidugi lootsin vastupidist…

Nüüd on siis sedasi, et…

.. mul on juuksevärvi vastu allergia välja kujunenud. Ütleme nii, et ei tahaks rohkem enda peal proovida, mis saab. Oma juuksed on kallimad.

Samas ei vaimusta mind mõte, et ma peaks oma juuksevärvi välja kasvatama. Kui esimest korda juukseid värvisin, ostsime pruuni värvi. Mäletan, kuidas muretsesin, et see ometi punasena pähe ei jääks. Ja muidugi jäi punasena pähe. Aga hakkas meeldima ka. Nüüd ei kujuta teisiti ettegi.

Väljakasvatamine oleks hetkel iseenesest juba tülikas ja nõuaks vähemalt üht värvimist veel – et toone ühtlustada. Ja pruun pea ei ole ikka seeeee….

Seetõttu võtsin kätte ja uurisin hennaga värvimise võimalusi – ja need on täitsa olemas. Henna allergiat tekitada ei tohiks ja punase tooni saamine ei tohiks ka probleem olla. Ainuke probleem on see, et mulle sellised üksi katsetamised ja jalgratta leiutamised ei meeldi. Tahaks õppida teiste kogemusest ja kellegagi koos (kasvõi ainult minu juuste peal) katsetada. Juukseid nagunii üksi värvida ei saa ka sel puhul.

Nädalavahetuse märksõnad

Tuletoomine, pannkoogid, Lõunakeskus, appi-minust-on-saaud-müügimees!-reaktsioon, Piibe mnt, peoõhtu, kaks kliendikaarti.

Aga tegija oli ikka pikaplainile tõrjuv vastus – mul on magistrikraad käes. Ja see töötas!

Uh. Maailm on ikka kirju.

Lõpusirgel

Homme kell 10.15 kaitsen oma kirjatükki. Praeguseks on kõik suuremad asjad tehtud, jäänud on ainult öelda, et jah, mina selle kõik tõesti kokku kirjutasin.

See on kummaline tee olnud. See, kuidas teema tuli täiesti tühja koha pealt. Kuidas üks ja üks üleüldse alguses kokku said ja milliseid teid pidi. Ja kuidas sellest ideevälgatusest päriselt kirjatükk on saanud.

Unetuid öid kirjutamisel ma tõesti ei veetnud. Pikki kirjutamisrallisid aga küll. Praegu ei olegi enam meeles, kuidas täpselt see kõik toimus, meeles on kaks emtsiooni – “issand, kui põnev” ja “Öäk”. Uhke ja hea tunne on, et ma endale nii olulisel teemal päris korraliku töö valmis kirjutasin. Teiselt poolt ei ole mul hetkel absoluutselt soovi seda tööd kätte võtta ja lugeda. Või hoidku jumal, seda veel kirjutada!

Väga huvitav on see, kuidas see töö mind ennast ja mu suhtumisi muutnud on. Kuidas ma selle protsessi käigus kasvanud olen. Ja kuidas pilk on kohati avardunud ja kohati teravnenud.

Ma kunagi ilmselt kirjutan siia konkreetsemalt ka, hetkel jään sellisele sümbolilisele tasemele.

Lõppu üks päris hea lugu ka (heaks muutus pärast seda, kui ma olin kaks päeva kontoriaknast kuulanud seda:P Rõõmud, kui kontor asub kohviku kohal )

Nokk kinni, saba lahti

Mõni aeg tagasi ostsin endale raskelt teenitud rahaga uue arvuti. Sellise, mille aku peab terve igaviku ja mida saab oma kerguse ja suuruse poolt peaaegu igal pool kasutada (vee alla temaga päris ei tükiks, muidugi).

Siis aga hakkasid juhtuma imelikud asjad. Eriti siis, kui ma arvutit õues kasutada tahtsin. Küll viskab pool pilti mustaks, küll terve pildi. Pärast rida katseid saan öelda, et päike suudab ekraani välja lülitada ning seda nii totaalselt, et ilma arvutit vähemalt sleepi laskmata teda edasi kasutada ei saa.

Kui nüüd keegi teab, kus Samsungil võiks valgussensor asuda ja kuidas seda välja lülitada, oleksin selle info eest ülimalt tänulik!

Seni hiilin mööda varjualuseid kohti oma arvutiga.

Aa, ja nokk kinni-saba lahti seisneb selles, et mu vana arvuti töötab päikse käes suurepäraselt, aga aku peab miski 25 minutit ja muidu on ka kobakas kaasas tarida seda igale poole.

Õpetajate koormus on liiga suur

Avaldan ise ka originaalkirja. Avaldatud versiooni leiab: Õpetajate palk ei ole liiga väike

Kommenteerin Eesti Päevalehes ilmunud artiklit, milles kajastati õpetajate palgatõsu teemat. Mul on väga hea meel, et see teema endiselt aktuaalne on ja pidevat kajastamist ka Eesti Päevalehes leiab. Tahaksin aga juhtida tähelepanu asjaolule, mis minu arvates antud diskussioonis pidevalt kaotsi läheb ning millele reeglina juhivad tähelepanu õpetajad ise (neil harvadel kordadel, kui nad meedias sõna võtavad). Ühelt poolt on tõesti õige, et õpetajad on sama alarahastatud nagu veel 1/3 Eesti inimesi.

Minu kommentaar puudutab aga lõiku, kusöeldakse “Aga ikkagi, mida pidi tundma magistrikraadiga laborant, sotsiaaltöötaja, tuletõrjuja, riigi­ameti personalispetsialist, ülikoolitöötaja, 11-tunniseid tööpäevi tegev müüja ning kõik need erasektori töötajad, keda viimase paari aasta palgakärped on räsinud? Töötajad, kes on sunnitud pidama pikki palgata puhkuseid või kelle ületunnitöö ainus tasu on „kui ei meeldi, mine ära, pink on ukse taga pikk”. Kuritegelik oleks öelda, et need „teised” teevad tööd kehvemalt ja vähem südamega kui õpetajad.”

Juhin tähelepanu sellele, et kui nimetatud reast tuletõrjujad välja jätta (sest nendega on asi samuti hetkel keerulisem), kaitseb (või vähemalt peaks kaitsema) kõiki teisi töölepingu seadus, mis sätestab nädala töötundide arvuks 40 tundi nädalas. Ning kui näiteks müüja teebki 11 tunniseid tööpäevi, saab ta selle eest ka vastavalt puhkepäevi rohkem. Olen ise töötanud müüjana, ka öövahetustes – igale 4 tööpäevale järgnes 3 vaba päeva.

Õpetajate normkoormus on 35 tundi, mis reeglina kasvab ikkagi kahekordseks nagu Eesti Haridustöötajate Liidu 2010. aastal avaldatud uuringust selgub. Ka sellest on meedias juttu olnud. Minu arvates ei ole probleem mitte selles, et õpetajate palk on liiga väike – sest tõesti, Eesti lõikes ei ole sellel palgal tegelikult summana teiste kõrval ju häda midagi. Probleem on selles, et õpetajate koormus on liiga suur.

Mina olen eesti keele, kirjanduse ja meedia õpetaja tütar. Meie pere on alati olnud kaheliikmeline – ema ja mina. Ema on õpetaja olnud ligi 30 aastat – kui ta noorem oli, jaksas muude tegevuste kõrvalt ka näiteringi vedada. Nüüd enam mitte. Ta on ligi 30 aastat töötanud 6 päeva nädalas, 10 tundi päevas. Keskmiselt. Minu nädalavahetused koos emaga möödusid töid parandades. Toona oli mul lõbus ema aidata, praegu mõtlen sellele ajale tagasi ahastusega – selleks, et kõik asjad tehtud saaks, tuleb ohverdada seda aega, mida saab veeta oma lapsega, eriti nädalavahetuste arvelt. Või teha tööd hilistel õhtutundidel. Ema valis tihti ka selle teise variandi. Praeguseks on ta tööle jätnud oma silmad (ligi 30 aastat laste kodutöid lugenud, eesti keele õpetajana kirjandite lugemisest ei pääse) ja selja (pidevast tööde kojuvedamisest, sest kaks kojusõitvat bussi dikteerivad ka koolist lahkumise aja ). Ema ei nurise  – tema on kange maanaine, kes arvab, et on ta seda tööd nii kaua teinud, teeb ka edasi. Ja kui tema ka ei tee, kes siis teeb? Pealegi teeb ta seda tööd laste pärast, nende pärast, keda ta õpetab.

Mida ma sellega öelda tahan on see, et ligi 30 aastaga ei ole mitte midagi muutunud – õpetajate koormus on ikka liiga suur ja ühiskond arvab ikka, et nad saavad piisavalt palka, pealegi puhkavad terved vaheajad ja suve takkaotsa (tegelikult jääb vaheageadesse suur osa koolitusi ja teisi tööalaseid ülesandeid). Kui aga õpetajate koormus oleks normaalsem, saaks nad ise vabatahtlikult oma vaba aega ohverdada ja lisa teenida – nagu teen mina, kes ma vastan suhteliselt täpselt artiklis kirjeldatud perele, kus ema töötab meediaagentuuris ja isa on töötu. Tõesti, last mul ei ole, aga elukaaslane on hetkel töötu ja minu tööpäevad 12-tunni pikkused. Aga ma ei näe põhjust, miks minu valikutest (mida ma olen ise, küll olude sunnil, kuid siiski ise, teinud) peaks kannatama ka õpetajad, kel tegelikult valikut ei ole. Neil on valida, kas võtta paberil esitatud koormus (millele lisandub olenevalt ainest veel teinegi pool) või teenida veelgi vähem palka. Sest õpetajatele makstakse ikkagi paberil märgitud koormuse – nt 35 tundi – mitte reaalse koormuse – nt 50-70 tundi – eest.

Mõtiskles
Mari-Liisa Parder
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja tütar

Nentimine

Märgin siia ka ära, et eile sai töö eelkaitsmisele saadetud. Täna oli väike eraeluline istumine üle hulga aja. Endiselt on totaalsed suured süümepiinad kõigi tuttavate ees, kellega ei ole ma-ei-tea kui kaua suhelnud. Samas elan sõpradele ja võõrastele kaasa, kes äsja lapsed on saanud – palju õnne neile! – ja ja mõtlen, et see akadeemiline õudus võiks nüüd läbi saada.

Kaitsmiseni!