Kui kogu ülejäänud Liverpooli reis läks plaanipäraselt (milline ilus linn! OMG! I’m in Harry Potters world!), siis eile ja tänane on vägagi märkimist väärt.
Eile nimelt ehmatas meid Liverpooli ülikooli tuletõrjesüsteem, mis hakkas tirisema, seega pidime majast evakueeruma. Oli “tore” vaadata, kuidas tuletõrjeautod kohale kihutasid. Lõpuks vist kuskil mingit põlengut ei olnudki, aga 45 minutit tegevust oli kindlustatud.
Türgi-reisi juures jäi kirjutama tänaste sündmuste seisukohalt kõige olulisem asi. Nimelt oli reis Ankarast Münchenisse üsna hull, terve tee raputas mõõdukalt ja maandumisel põrkasime korraks õhku tagasi (mulle tundus, et natuke kõrgemale, kui normaalne oleks olnud). Meeskonnal oli “kõik on ok” nägu ees, seega ei muretsenud me millegi pärast enne, kui mööda galeriid lennukist minema kõndisime. Siis nägime, et lennuki ümber oli mitu tuletõrjeautot ja kiirabiauto. Kas päriselt juhtus midagi või oli see lihtsalt ettevaatusabinõu, ma ei tea.
Küll aga tean ma tänase kohta, et päris kindlasti juhtus midagi hullu, ja et lennukis olijad on õnnetähe all sündinud. Asjad oleks võinud lõppeda palju hullemini, kui 10-tunnine viivitus reisikavas.
Et kõik ausalt ära rääkida, alustan sellest, et ärkasin täna kell 3 öösel (olles seega u 3 tundi maganud), et kella neljaks lennujaamas olla. Pärast mitut tundi tegevust (check-in, turvakontroll jne jne) olin lõpuks lennukis. Esimene kõrvahakanud tekst kapteni muu jutu sees oli “We are missing some paperwork, but other than taht everything is okay”*. Neile, kes ei tea – nii algavad Air Crash Investigationsi sarjad. Pärast seda jäin aga tukkuma. Ärkasin teise ohvitseri käsu peale asjad võtta ja lennukist väljuda. Ilmselt mingi jama, kõik on ok – see oli mu esimene mõte. Ja respekt, meeskond oli tõesti professionaalne, kuigi esimese ohvitseri silmadest paistis ikka hirm välja.
Lennukist väljudes ei saanud ma aru, et midagi valesti oleks, taipa hakkasin alles siis, kui mõned sekundid hiljem tuletõrje vilkuri ja sireeniga kohale kihutas. Kuna meid saadeti tagasi passikontrolli majja, ei saanud pikemalt asjasse süüvida. Siis aga otsustati, et ei, tagasi peame ikka minema sinna majja, kust boarding algas. Ja siis ma nägin. Kuidas seda lennukit, kus ma just väljunud olin, kolmest tuletõrjeautost kustutati. Leeke ja suitsu ei näinud (aga oli ka pime). Aga see ei ole tegelikult asi, mida ma näha tahaks. Tõesti.
Natukese aja pärast sõnas ka esimene ohvitser kõigile reisijatele, et testimise ajal süttis mootor põlema. Jumal tänatud, et see juhtus maa peal ja mitte õhus.
Anyway, sellele järgnes mitu tundi piletite ümbervahetamise järjekorrale, uuele check-innile, uuele turvakontrolli (ja mult võeti ära turvaalast ostetud vesi, sest turvaalasse ei tohi rohkem kui 100 ml-se pudeliga siseneda, mind otsiti põhjalikult läbi, nagu ka teised sellel lennul olnud inimesed), uuele passikontrollile, uuele…
Muidugi lükkus ka järgmine lend mitme tunni võrra. Nii et algselt 5 tundi kestma pidanud reisist sai 18-tunnine reis (ja vaesed inimesed, kes USA-sse edasi pidid sõitma ja oma ühendavatest lendudest maha jäid). Pärast 8 tundi Liverpooli lennujaamas olen nüüd Amsterdamis. Ja siin on oodata veel 3 tundi.
Aga muidu, kui tihti selliseid asju juhtub?
* “Meil on mõned paberid puudu, aga muidu on kõik ok.”
)
Share
