Lõpusirgel

Homme kell 10.15 kaitsen oma kirjatükki. Praeguseks on kõik suuremad asjad tehtud, jäänud on ainult öelda, et jah, mina selle kõik tõesti kokku kirjutasin.

See on kummaline tee olnud. See, kuidas teema tuli täiesti tühja koha pealt. Kuidas üks ja üks üleüldse alguses kokku said ja milliseid teid pidi. Ja kuidas sellest ideevälgatusest päriselt kirjatükk on saanud.

Unetuid öid kirjutamisel ma tõesti ei veetnud. Pikki kirjutamisrallisid aga küll. Praegu ei olegi enam meeles, kuidas täpselt see kõik toimus, meeles on kaks emtsiooni – “issand, kui põnev” ja “Öäk”. Uhke ja hea tunne on, et ma endale nii olulisel teemal päris korraliku töö valmis kirjutasin. Teiselt poolt ei ole mul hetkel absoluutselt soovi seda tööd kätte võtta ja lugeda. Või hoidku jumal, seda veel kirjutada!

Väga huvitav on see, kuidas see töö mind ennast ja mu suhtumisi muutnud on. Kuidas ma selle protsessi käigus kasvanud olen. Ja kuidas pilk on kohati avardunud ja kohati teravnenud.

Ma kunagi ilmselt kirjutan siia konkreetsemalt ka, hetkel jään sellisele sümbolilisele tasemele.

Lõppu üks päris hea lugu ka (heaks muutus pärast seda, kui ma olin kaks päeva kontoriaknast kuulanud seda:P Rõõmud, kui kontor asub kohviku kohal )