Sai Türgit, täpsemalt Ankarat külastatud. Kohutavalt põnev maa. Huumor on muidugi see, et külastasin seda novembri viimasel nädalal ja arvake, kas Türgis oli külmem kui Eestis või ei?
Türgis oli selline, Eesti kevade laadne ilm – öösel sigakülm, päeval päikeseline ja mõnus. Kuigi enamuse ajast nägin ainult konverentsisaali, jõudsime ka linnas natuke ringi vaadata.
Muideks – Türgis on geniaalne taksokutsumise süsteem. Mingites (tähtsamates?) punktides on nupp. Vajuta ja takso on 3-5 minutiga kohal. Kas see on ainult Ankara teema või laiem jäi kahjuks välja selgitamata. Taksode osas on jama see, et isegi pealinna taksojuhid eriti inglise ega saksa keelt ei räägi, vabalt võid eesti keeles seletada, peaasi, et kehakeel ja märgid piisavalt selged on.
Mingitel hetkedel avastasingi ennast türklastega eesti keeles suhtlemas.
Türgi liiklus on aga kohutav. KO-HU-TAV! Püüdsin pildile saada. Nimelt tuleb sealt, kust autod tulevad, kaks rida. Ja seal, kuhu nad lähevad, on ka vaid kaks rida. Hoolikas lugeja võib siit aga kokku lugeda 5 kõrvuti paiknevat autot. Ja nii oligi!
Lisaks on jalakäijate tee ületamine miski kummaline süsteem. Välja näeb, nagu meilgi, et on valgusfoor ja punane ja roheline…Miski punasega aga teed ületada ei või, miskiga just tuleb kapata. Rohelisega on nii, et enne punast peab kindlasti üle jõudma, muidu aetakse alla.
Autojuhid eriti eeskirju ei järgi. Kuigi linnas kehtiv 50 ja maanteel 90, nagu meil, oli tavaline, et linnas sõidetakse 80-90-ga. Sõiduridadel vahet ei teha, käib pidev sõelumine ja haruldane ei ole ka see, kui sõidetakse üks ratas ühel ja teine ratas teisel pool joont. Tugevama õigus loeb ehk mida suurem auto, seda rohkem õigusi. Samuti käib pidev signaalitamine, mis võimalik, et tähendab, et “Tere! Mina siin”, “Tere, mina kaa!”. Aga võib ka tähendada, et “Hei jobu, kasi teelt eest, kurat, ei näe, et ma tulen või?!”. Täpne tähendus jäi muidugi müstikaks.
Hea, et ma liiklusõnnetuste jms statistikat enne Türki minekut ei lugenud, ilmselt ei olekski julgenud teed ületada.
Aga vaated linnale olid võimsad. Panen pilte kaemiseks.
Vaade kindluse müüride vahel. Linnas sees on “külakesed”, pisikesed, lagunenud ja uhked majad segamini. Siin olles ei ütleks, et tegemist on pealinnaga. Samas tundusid inimesed üsna sõbralikud ja abivalmid olevat. Keelebarjääri tõttu ei saa päris kindel kahjuks olla.
Etnograafiamuuseumi aed. Ei saanud hea pilt, aga vaade oli võimas.
Türgi turulaadne koht. Ei olnud päris turg, aga kauplemine käis. Peamiselt kuivaineid. Pähklid. Ja muideks – pistaatsiapähklid ei ole Türgis eriti palju odavamad, kui Eestis. Mina muidugi lootsin vastupidist…
Share
