Võiks ju arvata, et kui hommik juba nii pööraselt algas, võtab päev rahulikumad tuurid. Eksid, lugeja, eksid! Eksisin ka mina.
Kuigi Amsterdami lennujaamas veedetud aeg möödus rahulikult (ei julgenud magama jääda, kartsin, et jään lennust maha), algasid jamad uuesti, kui lennukile ruttasin. Esimesel katsel hoovõturajale sõita, sai minust paar istet tagapool istunud mees infarki. Olid naisega lennule jooksnud ja lennuki sõitma hakates minestas ühe, siis teise korra. Pardal olnud arstide otsus oli resoluutne – tagasi gate’i. Tagasipöördumine, kiirabi, uus turvakontroll, naerev mina.
Teisel katsel hoovõturajale sõita jäi lennukit lükkav traktor lennuki külge kinni. Tuli kutsuda mehaanikud. Ootamine, hüsteeriliselt naerev mina.
Lendutõusmise ajaks olid mul närvid juba väga pingul. Tallinnas ei saadud aga silda ukse külge kinni, seega pidime ootama. Kui ma Tallinnas pagasit 40 minutit ootasin, oli mul juba väga suva. NIIIII hea oli lõpuks Eestis olla. Kell 4 öösel sain magama.
Milline on tõenäosus sellise asja juhtumiseks? Seda oleks päris põnev teada.
Share
