Kodu!

Sai siin ühes varasemas postituses pilte ka lubatud, nüüd tuleb sõnu süüa. Elu tegi omad keerdkäigud ja pilte veel ei ole. Vaatame, millal tulevad.

Aga see korter on põnev. Mitmeid “nutilahendusi” olen juba maininud. Nüüd, kui kõik on ära lammutatud, üles ehitatud ja kinni kaetud, olime me jumalast veendunud, et rohkem see korter meid üllatada ei saa.

Tutkit!

Veebruari lõpus selgus “geniaalse ukselahenduse” tagajärgi parandades ja laminaatplaate seina paigaldades, et need plaadid polnud sealt mitte lihtsalt eemaldatud, vaid need olid eemaldatud vägivalda kasutades. Jalaga auk sisse, katkised plaadid maha. Aga naelad jäid ju kõik seina! Üks peopesa avastas selle oma praktilise tegevuse käigus. Seejärel kulus pool päeva pisikeste naelte seinast väljakakkumise peale.

Ja õige viimane üllatus tabas meid vaid mõni nädal tagasi. Võinoh, mis tabas, pigem tekitas küsimusi juurde, et mida ja miks siin tehtud on. Selles mõttes, et mida – sellest me oleme juba hakanud aru saama. Aga MIKS? Mis toimus selle inimese peas, kes sellise lahenduse välja mõtles?

Köögis oli siin kahe kraanikausiga süsteem. Üks pool toimis ilusti, teise poole alla oli pandud kolmeliitrine klaaspurk ja kaltse (ilmselt oli purk üle ajanud mingi aeg, või oli asi nihkunud vms) (ma ei hakanud pilti tegema sellest, liiga jube oli) (aga põrand oli vaid paar cm x paar cm kahjustada saanud, selle sai lokaliseerida ja ei pidanud hakkama põrandaplaati vahetama). Noh, okei, mingil põhjusel on see purk seal kasuks olnud, see on selge.

Keldris sobrades jäi meile aga pihku äravoolutoru kahekraanikauslise süsteemi jaoks.

O_o

MIKS oli see jumalast korralik äravoolutoru keldris?

MIKS oli selle korraliku süsteemi asemel purk?

O_o

Üldiselt on “geniaalsused” praeguseks kõik parandatud ja lahendatud, ainult kabineti aknalauda hoiab veel radika najal üleval üks šokolaaditops.

Huumor.

Lugu sellest, kuidas meile sisse murti, ja mis edasi sai

Teisipäeval tabas meid ebameeldiv üllatus. Lisaks sellele, et remonttööd on lükkunud autoremondi (sõideti tagant sisse ja auto oli kaks nädalat paranduses), gripihooaja (hüvasti, kolm nädalat) ja seinast kukkuva krohvi tõttu, murti meile sisse.

Ilmselt tegelt tuldi võtmetega (need olid tõesti veel vahetamata), pilt, mis korteris pärast varga käimist vastu vaatas, oli võrdlemisi üllatav. Kaasa võeti akutrell, lööktrell, taldlihvija ja nurklihvija. Aga kallim kraam jäeti maha ja nende riistade kohvritest tõsteti ka asju välja.

Lisaks oli varas ennast võrdlemisi mõnusalt tundnud – suppi keetnud, igas toas tiku valgel ringi käinud (ja põlenud tikud tubadesse maha pillanud), riided ja padjad tagumisest toast esimesse vedanud, vetsus kusnud (ja vett mitte peale tõmmanud) ning suitsu teinud ja koni maha visanud.

Kohale tulnud uurijad tegid põhjalikku tööd, elamine oli pärast sõrmejälgede võtmise tolmu täis (see on kohutav tökat ja ei taha maha tulla!), väike mälestus jäi ka asitõendite numbrist.

20170207_165213

Juba koha peal jäi mulje, et varas oli kas loll või purjus. Nii rändomilt ringi tegutseda on ikka veider värk.

Igatahes, politseisse sai avaldus tehtud, ütlused antud, kindlustuses kahjukäsitlus alustatud. Ega väga lootust ei olnud, et ta kätte saadaks (kuigi maha visatu koni saadeti DNA analüüsi küll, selle vetspotiasja avastasime hiljem, kui uurijad juba lahkunud olid).

Aga üllatus-üllatus, tuleb välja, et vargal oli pikem ajalugu seljataga ja ta oli tegus olnud ka muudel rinnetel (ja nimetatud korter oli talle tõesti ka tuttav). Tartu pandimajadele oli kutse välja pandud ja nii helistatigi politseis mõni päev pärast vargust teatega, et nimetatud asjad on ühte Annelinna pandimajja viidud. Olgu saatuse iroonia käigus öeldud ka, et nimetatud pandimaja asub meie praegusest kodust vaevu 150 meetri kaugusel.

Kiire kalkulatsioon ütles, et kui saame asjad pandikast kätte vähem kui 100 euriga, on mõistlik need kohe ära võtta. Ajaks, kui politsei sinna jõuab, võivad need olla juba edasi liikunud ja siis ei saa neid enam üldse kätte. Ja kindlustuse omavastutuspiir on meil ka 100 euri.

Saime 88 euriga, asjad kodus ja töö jätkub. Tundub, et maksud on saanud õigesse kohta makstud, et asi nii kiiresti lahendatud sai ja politsei nii kiiresti meile teada andis. Lõpp hea, kõik hea.

Uus kodu

Et need sussid eelmisest postitusest ka meie koju ära mahuks, tuli otsida suuremat kodu. Nüüd oleme uhked neljatoalise korteri omanikud, aga Tartus elamisega jätame mõneks ajaks seega hüvasti. Teed viivad natuke lõunapoole.

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

See korter on, emm, huvitav. Eelmised elanikud, jätkem lahtiseks, millised täpsemalt (ja ega me iga asja puhul ise täpselt ei tea ka), sest mitte nendest ma ei soovi rääkida, on seal rakendanud igasuguseid loovaid lahendus. Loovus oma parimas uhkuses on saavutanud selliseid mõõtmeid, et oioioi. Kõigest pildijäädvustusi ei ole, peate uskuma mu sõnu.

Korteri kõige “põnevam” lahendus. Nimelt on köögis ja vannitoas ära vahetatud elektrijuhtmed, sinna on pandud uued ja korralikud, mis taluvad võimsust, elektripliidi ja boileri ja põrandakütte ja muu sarnase jaoks. Vahepeal põles elektrikapis mingi kaitse läbi ning ülejäänud korteris tekkis olukord, kus korraga ei saanud põleda laelamp ja olla midagi seinakontakti ühendatud.

Seetõttu tuldi välja lahendusega, et võeti üks kolmene pikendus. Lõigati ära pistikusse käiv osa. Ühendati juhtmed korralikult lahti ning need omakorda laelambi külge. Pikendus ulatus täpselt nii maha, et üks nurk toetus põrandale. Ja sellega veeti tagumistesse tubadesse voolu, tõmmates seda rippuvat pikendust siis sinnapoole (risti üle toa), kuhu parasjagu vaja.

…..

Vannitoas on kunagi tehtud väga korralik remont. Ometigi on hetkeseis selline, et valgust seal ei ole ning sees elanud pere käis vetsus küünlavalge. Selle tuvastasin kraanikaussi küürides ja imestades, miks seal nii palju küünlavaha on.

….

Hiljem tuvastasime, et vannitoas olev pistik annab täitsa voolu. Miks sinna lampi ühendatud ei ole, jääb meile ainult arutamiseks.

Varsti räägin teisi avastusi ka, siis aga juba koos piltidega.

Pilt

See aasta tuleb teisiti

img_2683

Mulle meeldivad igavad reisid

Mari käis jälle reisimas. Mari ja reisid on muidugi eraldiseisev teema, eksole.

Ükskord ma juba kirjutasin oma sekeldustest Liverpoolis (best story I have!) ja sellest, mis sai edasi.

Kuigi vahepeal olen saanud nautida igavaid ja sekeldustevabasid reise, on nüüd taas, millest kirjutada.

Mari käis Hollandis, Nijmegenis. Sinna minek oli nii, nagu mulle meeldib – kiire, igav, rahulik sõit lennukis.

tagasitulek, see-eest. Tagasi hakkasime sõitma kella nelja ajal päeval. Idee järgi oleks pidanud olema kõik lihtne ja sujuv. Rong läheb otse Nijmegenist lennujaama, sealt lennukile, Tallinnas maha ja autoga koju.

Tegelikkuses?

Pärast tunniajast sõitu peatus rong kuskil pärapõrgus ja kõlaritest tuli kohalikus keeles infot. Pärismaalastega vestlemise järel sai selgeks, et ees rööbastel on katkine rong, peame teise rongi võtma, tagasi Utrechti sõitma, seal ümber istuma ja lennujaama mineva rongi valima. Kohvritega jooks rongijaamas – check.

Lennujaama jõudsime õnneks piisavad ajavaruga, et natuke ostelda ja siis check in ära teha. Letis selgus, et kuigi piletid olid broneeritud koos, oli kolleeg reisile chekitud ja mind mitte. Kuskil vastavat infot ei olnud, et oleksin pidanud seda online’is ise tegema. Letis tuli selle eest tasu maksta.

Nõustusin maksma, siis selgus, et kaardilugeja ei tööta. Laenasin sularaha.

Siis selgus, et nüüd on nii, et pileti olen küll ostnud, aga kohta ei pruugi ikka saada. Overbooking. Nii sain pardakaardi kohaga “standby” – kui kohta pole, tuleb Amsterdami ööbima jääda.

Siis hilines lennuk. Pool tundi. Tunni. Poolteist.

Sekeldusi ja ootamist oli palju, aga ka sel korral läks lõpuks kõik hästi. Sain koha, saime koju. Närvikulu ja ootamiste hinnaga.

Ma ütlen veelkord, et mulle meeldivad igavad reisid palju rohkem.

Paar pilti ka, ilus koht ja linn ja kuna aega oli üle, sai ka Amsterdamis ringi vaadatud.

Amsterdami kanalid

20150927_143427

Amsterdami rongijaam

  20150927_150031

Nijmegeni Ülikool.

20150928_135546

No vaat, milline jõgi. Mul tekkis kohe tahtmine teada, kas sealt on võimalik üle ujuda. Ilmselt ei ole kõige mõistlikum järgi proovida, ei pruugi hästi lõppeda.

20150928_163948

Linnavaade.

20150928_170014

Valimistest ja ilmast (taas)

Taanis on valimised tulemas (general elections) ja 18. juunil saan mina ka kuulda, kuidas läks. Seda, et valimised tulemas on, räägiti juba tükk aega tagasi, aga keegi ei teadnud, millal need välja kuulutatakse. Kui ma õigesti aru sain, käib asi nii, et valimised kuulutatakse välja ja pärast seda tohib reklaamiga alustada. Valimisreklaami aeg on kolm nädalat enne valimisi, muul ajal plakatitega lehvitada ei tohi.

Ühtlasi räägiti neli nädalat tagasi, et valimised kuulutatakse vist kohe välja, sest sotsiaaldemokraadid (kes on hetkel ka võimul ja teavad, millal väljakuulutamine toimub) jagasid raudteejaamades juba lehekesi ja lilli.

Igatahes, seda, et valimised välja kuulutati, oli kampuses suhteliselt kohe näha. Aga palun.

IMG_1946

Teati ka rääkida, et kampus on värvides – siit algab rohelise ja punasega, teisel pool lõppeb aga sinise ja muude värviega. Ehk et plakatid pannakse üles oma tõenäolise valimissihtgrupi juurde.

Aga nende plakatite mõte jääb mulle häguseks. Ainult pilt, nimi ja erakond. “Vali mind, sest ma naeratan?” “Vali mind, sest ma olen ilus?”

Mulle mainiti siin ka, et tegelt oleks kõige efektiivsem sellise suuna juures panna endast üle alasti pilt, siis oleks tähelepanu ja hääled kohe garanteeritud. Kuidas see kõik valimiste eesmärgiga kokku läheb, on muidugi omaette teema.

IMG_1948

Ilmast ka – eile oli esimene päev, kui ilm oli, ütleme nii, et vastuvõetav. Tuuline, aga vähemalt oli päike väljas. Seega mõned pildid juunisest Taanist.

IMG_1949

Ma pean tõdema, et ma käin ikka veel oma talvevarustusega (jope, sall, kindad), kuigi mitte selle kõige paksema variandiga. Aga ikkagi, juuuuuniii on. Sel aastal polnud lootustki teiseks juuniks pruuniks saada.

IMG_1950

IMG_1951

IMG_1952

Legoland + Eurovision

Nädlavahetusse mahtus väga palju erinevaid emotsioone – kuidas saaks teisti, kui korraga oli nii Legoland kui ka Eurovisioon!

Reede õhtul käisime korruserahvaga live-muusikat kuulama. Rahvas siin on lihtsalt superäge, midagi pole öelda.

Laupäeva hommikul sõitsime Legolandi ja mis siis, et mina olin kambas kõige noorem, teised puha palju vanemad, Legolandis särasid kõigi silmad nii, nagu viie-aastastel. Kõik alad vaatasime üle, kõik atraktsioonid sõitsime läbi ja lõunaks olime adrenaliinilaksus nii läbi, et võttis kohe tukkuma.

Ei hakka seal ka täiskavanutel igav. Ja mis põhiline, kõik on legost tehtud!

Eurovisioon oli omaette väga suur emotsioon. Ma olen siin suutnud kaasa aidata eestlaste kui eurohullude mainele. L. rääkis, et tema sõbranna olla kunagi Eesti tüdrukutega koos elanud ja et need oli puhta Eurovisioonihullud olnud. Mispeale L. sai teatada, et, kuule jah, mu korruselt on Eesti tüdruk see, kes Eurovisioonipidu organiseerib.

(Aga mina polnud siin üldse mitte ainuke fänn).

Ja ühtlasi tituleeriti mind Eurovisiooni-eksperdiks. Kui peol osalejatel mingi küsimus tekkis (Miks Austraalia osaleb? Kes hääletab? Kes 5 aastat tagasi võitis? Miks Rootsi nii palju võidab? jne), pöörduti ainult minu poole: “Mari-Lissaa, can you tell me….?”

😀

Aga vaadake parem pilte lapselikust rõõmust. Ma arvan, et suureks-kasvamisega mul kiiret ei ole 😛

IMG_1899

IMG_1903

IMG_1904

IMG_1909

IMG_1912

IMG_1913

IMG_1923

IMG_1928

IMG_1936

IMG_1943

Also, kes võidulugu pole kuulnud, siis

Tore lugu, täitsa kuulatav.